Rahvusraamatukogu Tõnismäel: Raine Karbi avalik arhitektuur

Tallinna Tõnismäel asuv Eesti Rahvusraamatukogu hoone avati 1993. aastal. Arhitekt Raine Karbi kavandatud maja on ühtaegu raamatukogu, avalik asutus ja taasiseseisvumisaja arhitektuurimärk: selle ruumid annavad inimestele koha lugemiseks, õppimiseks ja kultuurimäluga suhestumiseks.

Raine Karbi kavandatud hoone avati 1993. aastal

Rahvusraamatukogu ametliku ajaloo järgi projekteeris hoone arhitekt Raine Karp ning see avati 1993. aastal. Hoone valmimine paigutub Eesti taasiseseisvumise algusaega, mil avalike asutuste roll ja ruumiline tähendus kujunesid kiiresti ümber.

Tõnismäe hoone on suur ja selgelt piiritletud avalik ehitis. Selle arhitektuur ei püüa sulanduda märkamatult ümbritsevasse linnaruumi: massiivne vorm annab asutusele nähtava koha Tallinna linnapildis. Selline mõõtkava aitab väljendada, et raamatukogu ei ole ainult raamatute hoidla, vaid ühine institutsioon, kuhu tullakse teadmisi kasutama.

Karbi lahenduses on tähtis hoone ja selle kasutuse seos. Raamatukogu vajab ruume, kus saab kogusid säilitada, lugejaid teenindada ning keskendunud tööks sobivat keskkonda pakkuda. Avalik hoone peab samal ajal olema piisavalt arusaadav ja ligipääsetav, et külastaja leiaks tee sisse ning oskaks majas tegutseda.

Raamatukogu arhitektuur korraldab avalikku kasutust

Raamatukogu ruumid mõjutavad seda, kuidas inimesed aega veedavad ja milliste teadmiste juurde pääsevad. Lugemissaalis keskendutakse tekstile, teenindusalal küsitakse abi ning ühiskasutatavad alad aitavad majas orienteeruda. Arhitektuur ei määra, mida külastaja loeb, kuid kujundab tingimused, milles lugemine ja uurimistöö toimuvad.

Rahvusraamatukogu avalik roll ulatub üksiku lugeja vajadusest kaugemale. Rahvusliku mälu hoidjana koondab asutus trükiseid ja muud teavet, mille kaudu saab uurida Eesti kultuuri ja ühiskonna arengut. Hoone annab sellele tööle kindla aadressi ja nähtava kuju: kultuurimälu ei asu üksnes kogudes, vaid ka avalikus institutsioonis, mida inimesed saavad kasutada.

Selles mõttes on raamatukogu ka linnaruumi osa. Külastaja ei pea tulema ainult kindla raamatu järele. Hoone pakub võimalust õppida, teha uurimistööd või tutvuda asutuse tegevusega. Avaliku ruumi väärtus sõltub siin sellest, kas inimesed saavad ruume oma vajaduste järgi kasutada ning kas asutus aitab neil kogudeni jõuda.

Tõnismäe hoone kannab taasiseseisvumisaja tähendust

1. aasta avamine seob hoone Eesti riigi uue iseseisvusaja algusega. Rahvusraamatukogu ülesanne omandab sellises kontekstis erilise kaalu: ühiskond vajab kohti, kus säilitatakse dokumente, teadmisi ja kultuurilisi jälgi ning kus neid saab tulevastele põlvkondadele vahendada.

Hoone arhitektuuriline tähendus ei piirdu siiski ühe ajajärgu sümboliga. Avalik maja elab edasi kasutuse kaudu. Iga päev, mil inimesed seal loevad, õpivad või kogusid uurivad, saab algne arhitektuurne lahendus uue praktilise tähenduse. Nii kohtuvad samas paigas ehitatud pärand ja muutuvad lugejate vajadused.

Rahvusraamatukogu käsitlemine avaliku arhitektuurina aitab näha, miks raamatukoguhooned erinevad tavalisest teeninduspinnast. Need peavad ühendama kogude hoidmise, tööks sobivad ruumid ja avaliku ligipääsu. Tõnismäe hoone puhul annavad arhitekti kavand ja asutuse ülesanne sellele kombinatsioonile konkreetse Tallinna mõõtme.

Külastaja jaoks on oluline maja praegune kasutus

Hoone ajalooline ja arhitektuuriline väärtus on üks viis seda mõista; külastaja jaoks loeb ka see, milliseid teenuseid ja ruume asutus parajasti pakub. Enne kohale minekut tasub vaadata Rahvusraamatukogu ametlikult veebilehelt ajakohast külastusinfot, lahtiolekuaegu ning konkreetsete ruumide või teenuste tingimusi.

Kogude, teenuste ja külastuskorra üksikasjad võivad ajas muutuda. Seetõttu tasub praktiliste plaanide tegemisel lähtuda asutuse enda kehtivast infost. Hoone arhitektuuri saab hinnata ka väljastpoolt, kuid selle avalik tähendus avaldub kõige selgemalt siis, kui maja toimib raamatukoguna ja inimesed saavad selle ruume kasutada.

Source: Eesti Rahvusraamatukogu