20. august 1991: miks Eesti iseseisvus taastati

1. augustil 1991 kell 23.03 kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Toompeal Eesti riiklikku iseseisvust. Otsust toetas 69 saadikut. Seda hetke käsitatakse 1918. aastal loodud vabariigi iseseisva riigivõimu taastamisena, mitte uue riigi asutamisena. Järgnenud rahvusvaheline tunnustamine muutis otsuse kiiresti ka välispoliitiliseks tegelikkuseks.

Autor: Duocom.ee ajaloo toimetus
Avaldatud: 16. augustil 2026

Hilisõhtune hääletus toimus augustiputši surve all

Esmaspäeval, 19. augustil alanud Moskva augustiputš muutis olukorra Eestis tundidega. Nõukogude Liidu vanameelsed võimukandjad püüdsid kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi ning peatada liiduvabariikide eemaldumise Moskvast. Eestile tähendas see ohtu, et senised poliitilised saavutused võidakse jõuga tagasi pöörata.

Tallinnas kogunes Ülemnõukogu Toompeale. Samal ajal kaitsti olulisi side- ja ringhäälinguobjekte ning jälgiti Nõukogude sõjaväe liikumist. Otsustamisega ei saanud määramata ajaks oodata: putši tulemus polnud veel teada ja Eesti tegelik tegutsemisruum võis kiiresti sulguda.

Loe ka: Neli otsustavat päeva: Eesti iseseisvuse taastamine 1991

1. augusti hilisõhtul jõuti sõnastuseni, mis ühendas erinevad poliitilised arusaamad. Kell 23.03 vastu võetud otsus ei kuulutanud välja täiesti uut riiki. Selle keskne mõte oli kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taastada vabariigi toimimine suveräänse riigina.

Ülemnõukogu ja Eesti Komitee leidsid ühise aluse

Taasiseseisvumise eel tegutses Eestis kaks olulist esinduslikku jõudu. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli 1990. aastal valitud institutsioon, millel oli praktiline võimalus võtta vastu seadusi ja korraldada riigivõimu. Eesti Kongress ning selle täitevorgan Eesti Komitee lähtusid aga ennekõike Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest ja sõjaeelsest kodanikkonnast.

Nende lähtekohad ei olnud alati samad. Üks tee kulges olemasolevate institutsioonide ümberkujundamise kaudu, teine rõhutas, et Nõukogude okupatsiooni ajal loodud halduskord ei saanud asendada 1918. aastal rajatud Eesti Vabariiki. Otsustaval hetkel osutus tähtsamaks ühine eesmärk.

1. augusti otsuse ettevalmistamisel saavutatud kompromiss sidus Ülemnõukogu tegeliku otsustusvõime Eesti Komitee kaitstud järjepidevuse põhimõttega. Nii sai otsus toetuda korraga Eestis olemas olnud poliitilisele võimule ja arusaamale, et taastatakse okupatsiooni tõttu katkestatud riiklik iseseisvus.

Koostöö jätkus põhiseadusliku korra rajamisel. Uue põhiseaduse koostamiseks moodustatud Põhiseaduslikku Assambleesse saatsid esindajad nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Kongress. See aitas viia ülemineku ajutistelt lahendustelt rahvahääletusel kinnitatava põhiseaduseni.

Miks räägitakse taastamisest, mitte uue riigi loomisest

Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Eesti ajaloo- ja õigusliku käsitluse järgi ei lõpetanud 1940. aasta okupatsioon ja annekteerimine vabariigi olemasolu õigussubjektina, kuigi Eesti kaotas aastakümneteks võimaluse oma territooriumil iseseisvat riigivõimu teostada.

Seda eristust väljendavad mõisted „de jure” ja „de facto”. Õigusliku järjepidevuse järgi eksisteeris Eesti Vabariik de jure edasi. 1991. aastal taastati de facto kontroll riigi otsuste, institutsioonide ja välissuhete üle.

Seetõttu olid olulised ka otsuses kasutatud sõnad. Riiklikku iseseisvust kinnitati ning teiste riikidega sooviti diplomaatilised suhted taastada. Selline sõnastus osutas samale riigile, mis oli loodud 1918. aastal, mitte 1991. aastal tekkinud uuele vabariigile.

Järjepidevuse käsitlus tähendas muu hulgas järgmist:

• Eesti riikluse alguspunkt jäi 1918. aastasse.
• Okupatsiooni vaadeldi iseseisva riigivõimu teostamise katkestusena.
• 1. aasta otsus taastas suveräänsete institutsioonide tegeliku tegevuse.
• Põhiseadusliku korra uuendamine pidi lähtuma Eesti Vabariigist, mitte Nõukogude liiduvabariigi jätkamisest.

Ka tähtpäeva praegune ametlik nimi kannab sama mõtet. Riigi Teatajas avaldatud pühade ja tähtpäevade seadus nimetab 20. augustit taasiseseisvumispäevaks.

Otsusest rahvusvahelise tunnustamiseni

Hääletus Toompeal oli seega otsustav, kuid mitte eraldiseisev hetk. See tugines pikemale iseseisvuse taastamise protsessile ja avas järgmise etapi: diplomaatiliste suhete taastamise ning Eesti koha kindlustamise rahvusvahelises süsteemis. Sündmuste käiku, sealhulgas hääletuse aega ja tulemust, koondab Eesti taasiseseisvumise ülevaade.

Rahvusvaheline tunnustamine kinnitas riigi tagasitulekut

Esimesed tunnustamisotsused saabusid juba mõni päev pärast 20. augustit. Nende tähendus ei piirdunud sümboolse toetusega: tunnustamine võimaldas taastada diplomaatilised suhted, avada esindusi ja osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides iseseisva riigina.

Ka siin oli järjepidevuse põhimõte nähtav. Eesti ei esitanud oma lugu väitena, et Põhja-Euroopasse oli tekkinud uus riik, vaid taotles okupatsiooni eel eksisteerinud suhete taastamist. Paljud lääneriigid polnud Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu ka õiguslikult tunnustanud.

Järgmine selgelt mõõdetav verstapost saabus 17. septembril 1991, kui Eesti Vabariik võeti ÜRO liikmeks. Vähem kui kuu pärast Toompea hilisõhtust otsust sai Eesti taas osaleda ülemaailmses riikide ühenduses oma nime, valitsuse ja välispoliitikaga.

Source: Vikipeedia