Neli otsustavat päeva: Eesti iseseisvuse taastamine 1991

Autor: Duocom.ee toimetus

20. augustil 1991 vastu võetud otsus taastas Eesti riikliku iseseisvuse, kuid selleni ei jõutud ühe inimese algatusel ega üheainsa hääletuse jõul. Määravaks sai Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, Eesti Komitee ja teiste iseseisvusliikumise osaliste koostöö hetkel, mil Moskvas alanud riigipöördekatse muutis olukorra tundidega kiireloomuliseks.

Otsusele järgnesid Tallinna Teletorni kaitsmine, riigiasutuste töö kindlustamine ja rahvusvahelise tunnustamise laienemine. Nende sündmuste tähenduse mõistmiseks tuleb vaadata nelja päeva – 19.–22. augusti – ühe tervikuna.

Iseseisvuse taastamist valmistas ette pikk poliitiline töö

1. aasta augusti otsus ei tekkinud tühjale kohale. Selle taga olid fosforiidisõjast ja laulvast revolutsioonist kasvanud kodanikuliikumine, suveräänsusdeklaratsioon, Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamise nõue ning 1990. aastal alanud üleminekuperiood.

Eestis tegutsesid samal ajal erineva mandaadiga poliitilised esindused. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli valitud veel nõukogude süsteemi õiguslikus raamistikus, kuid oli kuulutanud välja ülemineku Eesti Vabariigi taastamisele. Eesti Kongress ja selle täitevorgan Eesti Komitee tuginesid registreeritud Eesti kodanike esindamisele ning rõhutasid okupeerimiseelse vabariigi õiguslikku järjepidevust.

Nende lähenemiste vahel oli pingeid. Küsimus polnud siiski selles, kas Eesti peaks olema vaba, vaid kuidas taastada riik nii, et otsusel oleks demokraatlik mandaat, õiguslik alus ja toimivad asutused.

19. august: Moskva riigipöördekatse sulges tavapärase otsustusruumi

19. augustil 1991 teatasid Nõukogude Liidu vanameelsed võimukandjad Moskvas erakorralise seisukorra komitee moodustamisest. Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli Krimmis isoleeritud ning riigipöörde korraldajad püüdsid peatada liiduvabariikide iseseisvumise ja kogu liidu lagunemise.

Eesti jaoks tähendas see vahetut ohtu. Nõukogude sõjavägi viibis endiselt riigis ning polnud teada, kas Moskva uus võim suudab oma korraldused jõuga kehtestada. Seni sammhaaval kulgenud üleminekust sai küsimus, mille lahendamist ei saanud enam määramata ajaks edasi lükata.

Tallinnas jätkusid poliitilised läbirääkimised. Eesmärk oli leida sõnastus, mida saaksid toetada nii Ülemnõukogu liikmed kui ka kodanikkonna järjepidevust rõhutanud jõud.

20. august: Ülemnõukogu ühendas otsuses vabaduse ja järjepidevuse

20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Otsuse keskne mõte oli, et taastatakse sama Eesti Vabariik, mis oli välja kuulutatud 1918. aastal ja okupeeritud 1940. aastal – ei rajata uut riiki endise liiduvabariigi asemele.

See eristus oli oluline nii Eesti õiguskorras kui ka välissuhetes. Põhiseaduslik järjepidevus võimaldas käsitada okupatsiooniaega katkestusena riigi tegelikus võimu teostamises, mitte Eesti Vabariigi õigusliku lõppemisena.

Ülemnõukogu otsus nägi ette ka põhiseadusliku riigikorra kujundamise koostöös Eesti Kongressiga. Sellest kasvas välja Põhiseaduslik Assamblee, kuhu kuulusid mõlema esinduskogu liikmed. Kompromiss aitas ühendada kaks legitiimsuse allikat: valitud Ülemnõukogu poliitilise otsustusvõime ja kodanike järjepidevusele rajatud Eesti Kongressi mandaadi.

Seetõttu ei kirjelda 20. augustit täpselt lugu ühest kangelasest või ühest otsustavast sõnavõtust. Tegemist oli paljude poliitikute, juristide, ametnike, kodanikuliikumiste ja avalikkuse pika tööga, mis jõudis kriitilisel hetkel ühise otsuseni.

21. august: Teletorni kaitsmine hoidis alles Eesti avaliku hääle

21. augustil jõudsid Nõukogude väeüksused Tallinna Teletorni juurde. Side- ja ringhäälingutaristu kontrollimine oli riigipöördekatse ajal strateegilise tähtsusega: kui tele- ja raadioside oleks täielikult katkestatud, oleks olnud raskem edastada elanikele teavet ning suhelda välismaailmaga.

Teletorni kaitsjad, ringhäälingutöötajad ja Eesti võimuasutused tegutsesid olukorras, kus relvastatud kokkupõrge võinuks tuua inimohvreid. Vastupanu põhines ennekõike rahumeelsel kohalolekul, läbirääkimistel, side säilitamisel ja valmisolekul kaitsta olulisi rajatisi.

Teletorni sündmused olid nähtav osa palju laiemast vastupanust. Inimesed kogunesid kaitsma ka teisi tähtsaid kohti, ametnikud jätkasid tööd ning Eesti juhtkond püüdis vältida provokatsioone. Moskvas hakkas riigipöördekatse samal ajal kokku varisema.

22. august: poliitilisest otsusest sai toimiva riigi ülesanne

22. augustiks oli Moskva riigipöördekatse läbikukkumine selge ja vahetu sõjaline surve Eestile vähenes. Iseseisvusotsus vajas nüüd praktilist teostamist: tuli kindlustada riigiasutuste töö, võtta üle otsustuspädevus ning taastada välissuhted.

Rahvusvaheline tunnustamine hakkas kiiresti laienema. Välisriikide jaoks oli oluline, et Eesti ei käsitanud end uue riigina, vaid 1918. aastal loodud vabariigina, mille iseseisvus oli okupatsiooni tõttu takistatud. Seda seisukohta toetas asjaolu, et osa lääneriike polnud Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt kunagi õiguslikult tunnustanud.

Tunnustamine ei olnud üksnes sümboolne toetus. See avas võimaluse taastada diplomaatilised suhted, osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides ja kindlustada Eesti võimuasutuste positsioon olukorras, kus Nõukogude sõjavägi paiknes endiselt Eesti territooriumil.

Miks olid Ülemnõukogu ja Eesti Komitee mõlemad vajalikud?

Ülemnõukogul oli võimalus vastu võtta riiklikke otsuseid ja juhtida olemasolevaid asutusi. Eesti Komitee kandis Eesti Kongressi täitevorganina edasi kodanikkonna mandaati ja rõhutas, et okupatsioon ei olnud katkestanud vabariigi õiguslikku olemasolu.

Nende koostöö vähendas ohtu, et taastatud riigi legitiimsus jääb vaieldavaks. Üks institutsioon tõi kaasa praktilise valitsemisvõime, teine sidus taastamise sõjaeelse vabariigi kodanikkonna ja põhiseadusliku korraga.

Sama oluline oli ühiskonna rahumeelne vastupanu. Relvastamata inimesed, sidetöötajad, politseinikud, ametnikud ja vabatahtlikud aitasid hoida tähtsaid rajatisi ning riigi toimimiseks vajalikke ühendusi. Poliitiline otsus muutus tegelikkuseks seetõttu, et seda toetas valmisolek säilitada avalik kord ja institutsioonide töö.

20. augusti pärand ulatub tänase Riigikoguni

Taasiseseisvumise järel tuli taastada demokraatlik põhiseaduslik kord, mitte üksnes vahetada riiklikke sümboleid. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajatest moodustatud Põhiseaduslik Assamblee koostas uue põhiseaduse eelnõu. Rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus lõi aluse Riigikogu kui Eesti seadusandliku kogu töö taastamisele.

Riigikogu ametlik ajalookäsitlus paigutab 1991. aasta sündmused Eesti parlamentaarse arengu pikemasse loosse. See aitab näha 20. augustit mitte eraldiseisva hetkena, vaid etapina riigi esindusvõimu ja põhiseadusliku korra taastamisel.

Järgmine selge rahvusvaheline verstapost saabus 6. septembril 1991, kui Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust. Selleks ajaks oli nelja augustipäeva jooksul langetatud otsus saanud üha laiemalt tunnustatud poliitiliseks ja õiguslikuks tegelikkuseks.

Source: Riigikogu