Miks tähistab Eesti iseseisvust kahel erineval kuupäeval

Autor: Duocom.ee toimetus

Eesti tähistab 24. veebruaril oma riigi sündi ja 20. augustil selle iseseisvuse taastamist. Esimene kuupäev viib 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi juurde, teine 1991. aasta otsuseni, mil okupatsiooni järel taastati iseseisva riigivõimu toimimine. Need pühad ei võistle omavahel, vaid tähistavad sama riigi ajaloo eri etappe.

Ametlikus riigipühade loendis on 24. veebruar iseseisvuspäev ja 20. august taasiseseisvumispäev. Nende erinevuse mõistmiseks tuleb vaadata pikemat ajajoont: omariikluse väljakuulutamist, okupatsioone, Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmist ning aastatel 1987–1991 hoogustunud iseseisvuse taastamise liikumist.

Loe ka: Balti kett 1989: ligi 600 kilomeetrit vabaduse nimel

24. veebruar tähistab Eesti Vabariigi sündi

1. aasta veebruaris kasutasid Eesti poliitilised jõud Esimese maailmasõja ja Vene impeeriumi lagunemisega tekkinud võimalust, et kuulutada välja iseseisev Eesti riik. Avalikkusele anti teada, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik.

Kuigi iseseisvusmanifesti loeti Pärnus ette juba 23. veebruaril, kujunes riigi ametlikuks sünnipäevaks 24. veebruar 1918. Selle kuupäevaga seostuvad manifesti avaldamine Tallinnas ja Eesti Vabariigi ajutise valitsuse moodustamine.

Väljakuulutamine ei tähendanud, et uus riik sai kohe rahulikult tegutsema hakata. Järgnesid Saksa okupatsiooni lõpp, Vabadussõda, riigiasutuste rajamine ning rahvusvahelise tunnustuse saavutamine. Seetõttu tähistab 24. veebruar enamat kui ühe dokumendi avaldamist: see märgib Eesti riikliku enesemääramise algust.

1. veebruarist sai Eesti Vabariigi järjepidevuse keskne kuupäev. Seda tähistati ka pagulaskogukondades ja hoiti meeles ajal, mil Eestis endas ei olnud võimalik riigi sünnipäeva vabalt riikliku pühana pidada.

Okupatsioon katkestas iseseisva riigivõimu teostamise

1. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti. Sellele järgnes aastatel 1941–1944 Saksa okupatsioon ning seejärel uus Nõukogude okupatsioon, mis kestis kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.

Okupatsioon tähendas Eesti põhiseadusliku riigikorra lammutamist, poliitilisi repressioone, küüditamisi ning ulatuslikke ühiskondlikke muutusi. Eesti elanikud ei saanud enam oma riiki demokraatlikult juhtida ja tegelik võim kuulus okupatsioonirežiimile.

Õiguslikus käsitluses ei tähendanud see siiski, et 1918. aastal loodud Eesti Vabariik oleks seaduslikult lakanud olemast. Eesti annekteerimist ei tunnustanud paljud lääneriigid ning Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused jätkasid välismaal tegevust. Nii säilis riigi õiguslik identiteet ka ajal, mil tema territooriumil ei saanud tegutseda vaba riigivõim.

Laulev revolutsioon oli aastatepikkune ühiskondlik protsess

1. aastate teisel poolel muutus Nõukogude Liidu poliitiline õhkkond ning Eestis avardus võimalus avalikuks aruteluks. Keskkonnakaitselistest protestidest, muinsuskaitseliikumisest, rahvuslike sümbolite taastulekust, massikogunemistest ja laulupidudest kujunes järjest laiem ühiskondlik liikumine.

Seda ajajärku nimetatakse laulvaks revolutsiooniks, kuid nimi ei tähenda, et iseseisvus taastati üksnes laulmise või ühe suure rahvakogunemisega. Tegemist oli kodanikualgatuste, poliitiliste otsuste, avalike arutelude ja rahumeelse vastupanuga, milles osales väga palju erinevaid inimesi ja organisatsioone.

Olulised teetähised olid muu hulgas:

• 1. aastal alanud avalik vastuseis fosforiidikaevanduste kavadele;
• rahvusvärvide ja rahvuslike tähtpäevade avalik tagasitulek;
• 1. novembri 1988 suveräänsusdeklaratsioon;
• 1. augusti 1989 Balti kett;
• üleminekuperioodi väljakuulutamine 1990. aastal;
• Eesti Vabariigi kodanikkonna ja põhiseadusliku järjepidevuse esiletõstmine.

Need sammud näitavad, miks ei saa taasiseseisvumist taandada ainult ühele ööle või ühele inimesele. 20. augusti otsus oli määrava tähtsusega, kuid selleni jõuti pika ühiskondliku ja poliitilise protsessi kaudu.

20. augustil 1991 taastati Eesti riiklik iseseisvus

1. aasta augustis toimus Moskvas riigipöördekatse, mis süvendas kiiresti poliitilist kriisi kogu Nõukogude Liidus. Eestis tuli otsustada olukorras, kus tulemus polnud ette teada ning säilis ka vägivalla ja tagasipöörde oht.

20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Otsusega kinnitati Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja loodi alus iseseisva riigivõimu täielikuks taastamiseks.

Selle sündmuse tähendust kirjeldab kõige täpsemalt sõna „taastamine”. Eesti ei kuulutanud ennast 1991. aastal esimest korda iseseisvaks ega rajanud täiesti uut, varasema vabariigiga õiguslikult seostamata riiki. Taastati 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi tegelik iseseisvus.

Pärast otsust tuli saavutada taastatud iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine, võtta riigiasutused oma kontrolli alla ning kujundada uuesti demokraatlik põhiseaduslik kord. Seega polnud ka 20. august ajaloo lõpp-punkt, vaid uue praktilise ülesehitusetapi algus.

Õiguslik järjepidevus ühendab mõlemad tähtpäevad

Õiguslik järjepidevus tähendab, et tänane Eesti Vabariik on seesama riik, mis kuulutati välja 1918. aastal. Okupatsioon takistas aastakümneid iseseisva riigivõimu teostamist, kuid ei loonud Eesti enda käsitluses õiguspärast alust riigi kadumiseks.

Selle põhimõtte tõttu räägitakse 1991. aasta puhul riikliku iseseisvuse taastamisest, mitte teise Eesti Vabariigi loomisest. Järjepidevus sidus omavahel sõjaeelse riigi, välismaal püsinud diplomaatilise esindatuse, Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järeltulijad ning taastatud põhiseadusliku korra.

Kahe püha erinevuse saab seega kokku võtta lihtsalt: 24. veebruar märgib riigi loomist, 20. august aga olukorda, mil sama riik sai pärast pikka okupatsiooni taas oma territooriumil vabalt ja iseseisvalt tegutseda.

Mida 20. august tänapäeva Eestis meenutab

Taasiseseisvumispäev meenutab, et riigi taastamine sündis ühiskonna laial osalusel. Rahvakogunemised ja laulmine olid nähtavad sümbolid, kuid nende kõrval olid vajalikud kodanikuühendused, poliitilised läbirääkimised, õiguslikud otsused, diplomaatiline töö ning valmisolek võtta vastutus oma riigi juhtimise eest.

1. august aitab ühtlasi mõista, miks 24. veebruar jäi peamiseks riigi sünnipäevaks. Taasiseseisvumine ei nullinud varasemat ajalugu ega alustanud Eesti riigi vanuse arvestamist 1991. aastast. Vastupidi, selle otsuse üks kandvaid ideid oli ühenduse taastamine 1918. aastal loodud vabariigiga.

Kahe tähtpäeva koos tähistamine jutustab seetõttu tervikliku loo. Veebruaris meenutatakse Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja omariikluse rajamist. Augustis pööratakse tähelepanu sellele, kuidas okupatsiooni kiuste püsinud riik taastas oma vabaduse, demokraatliku otsustusõiguse ja koha rahvusvahelises kogukonnas.

Artikli ajalooline raamistik põhineb Eesti riigiportaali ülevaadetel Eesti Vabariigi ajaloost ja riigipühadest.

Source: Eesti.ee