Tammsaare Vargamägi küsib, millal töö võtab suhted üle

Töö võib anda päevale mõtte ja perele kindlustunde. Ent kui iga vaba tund kulub järgmise ülesande peale, tasub küsida, mida töö kõrval enam teha ei jõua. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa Vargamäe lugu aitab seda küsimust mõtestada: Andrese järjekindel töö muudab talu, kuid mõjutab ka tema suhteid lähedastega. Tänapäeva Eestis ei pea keegi tegema Andrese valikuid, kuid töö ja koosolemise vaheline pinge on tuttav.

Andrese töö Vargamäel tähendab rohkemat kui elatist

Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimeses osas asuvad Andres ja Krõõt Vargamäele. Andres püüab rasketes oludes talu üles ehitada ning võtab selleks enda kanda suure töö. Maa harimine, kraavid ja piiritülid kuuluvad maailma, kus töö ei ole lihtsalt päevakavas olev tegevus. Sellest sõltuvad kodu püsimine, tulevikulootus ja Andrese arusaam iseendast.

Selle artikli lähtekoht on teose motiiv, mitte sõnasõnaline tsitaat: Andrese visa püüd Vargamäed parandada põimub küsimusega, kui palju ruumi jääb tema elus Krõõdale ja teistele lähedastele. Viide: A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“, I osa, esmatrükk, Noor-Eesti Kirjastus, 1926. Motiivi kirjeldus on teose tõlgendus; seda ei tule lugeda autori üheseks õpetuseks tööaja korraldamise kohta.

Andresekeskne vaade võib panna lugeja tema pingutust imetlema. Krõõda kaudu muutub nähtavaks ka teine küsimus: kuidas kogevad ühist elu inimesed, kelle vajadused ei mahu tööplaani? Romaani mõte ei taandu lihtsale soovitusele vähem töötada. Talu nõuabki tööd. Pinge tekib siis, kui hädavajalikust pingutusest saab mõõdupuu, mille järgi hinnatakse peaaegu kõike muud.

Tammsaare ei kirjutanud tänapäeva tööaja juhendit

A. H. Tammsaare kujutas „Tões ja õiguses“ inimesi, kelle kohustused, soovid ja suhted põrkuvad. Vargamäe olud erinevad tänapäeva Eesti palgatööst: talu töö ei lõpe kindlal kellaajal ning selle tulemus puudutab vahetult kogu majapidamist. Seetõttu oleks eksitav teha Andresest kas eeskujulikku töötegijat või hoiatavat näidet iga praeguse töötaja jaoks.

Praegune lugeja saab siiski ära tunda olukorra, kus töö laieneb oma algsest ülesandest kaugemale. Töö võib pakkuda eneseteostust, oskuste kasvu ja võimalust teiste eest hoolitseda. Samal ajal võib inimene hakata pidama iga puhkehetke tegemata tööks. See on tänapäevane tõlgendus romaani motiivist, mitte väide Tammsaare isikliku kavatsuse kohta.

Erinevus on oluline ka suhete hindamisel. Kui keegi ütleb, et töötab pere nimel, võib see olla täiesti tõsi. Sellest üksi ei selgu aga, kas pereliikmetel on piisavalt võimalust temaga rääkida, otsuseid jagada või lihtsalt koos olla. Hea eesmärk ei tee selle saavutamise viisi automaatselt kõigile heaks.

Kolm küsimust, mis aitavad töö koormust märgata

Vargamäe motiivist saab võtta kaasa kolm praktilist küsimust. Need ei anna kõigile ühesugust vastust: hoolduskohustus, töö iseloom ja majanduslik olukord piiravad inimeste valikuid erinevalt. Küsimused aitavad siiski eristada vajalikku pingutust harjumusest, mille hinda pole ammu üle vaadatud.

1. Mille nimel ma selle lisatunni töötan? Konkreetne põhjus, näiteks tähtaja täitmine või vajalik sissetulek, aitab otsustada. Kui vastus on iga kord vaid „nii peab“, tasub uurida, kelle ootus see on ja kas töömaht on läbi räägitud.
2. Kes või mis jääb selle tunni tõttu kõrvale? Mõju võib ilmneda pooleli jäänud vestluses, ärajäänud puhkamises või tegemata ühises plaanis. Üks kiire nädal ei pruugi midagi määrata; korduv muster ütleb rohkem.
3. Millist piiri saan päriselt muuta? Mõnikord on võimalik kokku leppida töö lõpetamise aeg või jagada ülesandeid. Mõnikord tuleb alustada vestlusest juhiga töömahu üle. Piir peab sobima tegelike kohustustega, muidu jääb see vaid heaks kavatsuseks.

Näiteks võib inimene võtta õhtuse töö koju, sest üks projekt vajab lõpetamist. Kui see kestab nädala ja pere teab, millal tavapärane rütm taastub, on olukord teistsugune kui määramata ajaks veniv kättesaadavus. Küsimus ei ole ainult töötundide arvus, vaid ka selles, kas inimesel ja tema lähedastel on toimuvast ühine arusaam.

Töö väärtus sõltub ka sellest, millele ta ruumi jätab

Tammsaare romaan ei paku lihtsat tasakaalu valemit. Vargamäel tehtud töö on vajalik ja tähenduslik, kuid selle kõrval kulgevad suhted, mida ei saa parandada sama võttega nagu põldu või kraavi. Just see teeb Andrese loo tänasele lugejale kasulikuks: ta sunnib vaatama korraga nii töö eesmärki kui ka selle mõju teistele inimestele.

Kui töö tundub viimasel ajal üksnes kohustusena, võib alustada ühe nädala tähelepanekust: millal tööpäev tegelikult lõpeb, millal mõtted tööle tagasi lähevad ja milline ühine aeg seetõttu kaob? Seejärel saab valida ühe piiri, mida lähedaste või töökaaslastega läbi rääkida. Väike täpne kokkulepe annab rohkem teavet kui üldine lubadus edaspidi paremini tasakaalu hoida.

Source: Editorial research