Miks tähistab Eesti iseseisvust 24. veebruaril ja 20. augustil?

1. augustil 1991 otsustati taastada Eesti iseseisvus. Selle sõnastuse mõistmiseks tuleb minna tagasi 24. veebruari 1918: siis kuulutati välja Eesti Vabariik. Kaks tähtpäeva märgivad seega ühe riigi loos eri sündmusi. Veebruaris meenutatakse riigi sündi, augustis selle iseseisvuse taastamist pärast aastakümneid kestnud võõrvõimu. Järgmine neist kuupäevadest kalendris on 24. veebruar 2027.

Autor: Duocom.ee toimetus.

Neli punkti Eesti riikluse ajajoonel

• 24. veebruar 1918: kuulutati välja Eesti Vabariik. Seda sündmust meenutab iseseisvuspäev.
• 1940. aasta: Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Riik kaotas võimaluse end vabalt valitseda.
• 20. august 1991: Eesti ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Seda sündmust meenutab taasiseseisvumispäev.
• Praegu: mõlemad kuupäevad kuuluvad Eesti riikluse loosse, kuid vastavad erinevale küsimusele: millal riik välja kuulutati ja millal sai ta taas iseseisvalt tegutseda?

Ajajoon aitab vältida levinud segadust. 1991. aasta otsus ei nihutanud Eesti Vabariigi algust augustisse. Samuti ei tähenda 1918. aasta tähtpäev, et hilisem iseseisvuse kaotus ja taastamine oleksid ajalooliselt kõrvalised. Mõlemat kuupäeva on vaja, et riigi lugu tervikuna mõista. Ajajoonel on oluline ka 1940. aasta: ilma iseseisvuse katkemist mõistmata jääks ebaselgeks, miks 1991. aasta sündmust nimetatakse taastamiseks.

24. veebruar tähistab Eesti Vabariigi väljakuulutamist

1. aasta veebruaris avanes Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks võimalus ajal, mil piirkonnas vahetus võim ja Esimene maailmasõda polnud veel lõppenud. Eesti riikluse algust märgib 24. veebruaril välja kuulutatud iseseisev vabariik. Sellepärast seostub just selle kuupäevaga iseseisvuspäev.

Väljakuulutamine ei tähendanud, et kõik uue riigi küsimused oleksid ühe päevaga lahenenud. Oma võimu teostamine, julgeoleku tagamine ja riigi ülesehitamine nõudsid edasist tööd. Tähtpäeva keskne tähendus on siiski selge: Eesti kuulutas end iseseisvaks riigiks. Kuupäev tähistab seega riigi väljakuulutamist, mitte väidet, et kogu riigikorraldus oleks selleks päevaks valmis olnud.

Kui küsida, kui vana on Eesti Vabariik, lähtutakse seetõttu 1918. aastast. August 1991 tähistab riigi jaoks teistsugust pöördepunkti. See eristus aitab mõista ka väljendit „iseseisvuse taastamine”: taastada saab midagi, mis on varem olemas olnud.

Miks räägitakse taastamisest, mitte uuest riigist?

1. aastal alanud Nõukogude okupatsioon katkestas Eesti võimaluse toimida iseseisva riigina. Teise maailmasõja ajal oli Eesti ka Saksa okupatsiooni all ning sõja järel jätkus Nõukogude võim. Need aastakümned muutsid inimeste igapäevaelu ja riigikorraldust, kuid Eesti riikluse käsitluses jäi oluliseks 1918. aastal välja kuulutatud vabariigi järjepidevus.

Sõna „taastamine” väljendab seda järjepidevust. 1991. aastal ei peetud eesmärgiks rajada Eesti asemele teist, alles siis sündivat riiki. Eesmärk oli lõpetada olukord, kus Eesti ei saanud oma iseseisvust vabalt teostada, ning jätkata iseseisva Eesti Vabariigina. Seepärast on tähtis eristada riigi olemasolu ja võimalust oma riigivõimu ise teostada: okupatsiooniaastad võtsid Eestilt viimase.

See ei tee 20. augustist pelgalt 24. veebruari kordust. Kahe kuupäeva vahel on rohkem kui seitse aastakümmet ning nende ajalooline ülesanne on erinev. Üks tähistab riigi väljakuulutamist, teine otsust, millega iseseisvus pöördelisel hetkel taastati.

20. august 1991 märgib otsust iseseisvus taastada

1. aasta augustis oli Nõukogude Liit sügavas kriisis. Eestis tuli teha selge poliitiline otsus ajal, mil sündmused arenesid kiiresti. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Just selle otsusega seostub taasiseseisvumispäev.

Kuupäeva tähendus ei piirdu ühe hääletuse meenutamisega. Otsus väljendas Eesti tahet otsustada taas ise oma riigi asjade üle. See andis iseseisvuse taastamisele selge kuupäeva, mille järgi saab eristada pikemat vabanemisprotsessi selle otsustavast sammust. Tähtpäev osutab seega konkreetsele otsusele, kuigi iseseisvuse taastamise tausta mõistmiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud aastakümneid.

Seepärast on täpne öelda, et Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aastal ja Eesti iseseisvus taastati 1991. aastal. Mõlemad väited käivad sama riigi kohta. Erinevus peitub selles, kas räägitakse riigi algusest või võõrvõimu järel tehtud taastamisotsusest.

Mida kaks tähtpäeva tänapäeval meenutavad?

1. veebruar suunab tähelepanu Eesti Vabariigi sünnile. 20. august tuletab meelde, et võimalus iseseisvalt otsustada ei olnud vahepeal enesestmõistetav. Kui neid päevi nimetatakse kõrvuti, räägitakse korraga nii riigi algusest kui ka selle järjepidevusest läbi keerulise ajaloo.

Kuupäevad aitavad vastata ka lihtsale küsimusele, mida võib tekitada sõna „taasiseseisvumine”: eesliide „taas” viitab varasemale iseseisvusele. See varasem lähtekoht on 1918. aasta Eesti Vabariik. 1991. aasta sündmust kirjeldades rõhutab sõna, et iseseisvus saavutati uuesti. Kui küsimus puudutab riigi väljakuulutamist, on asjakohane 24. veebruar; kui küsimus puudutab iseseisvuse taastamise otsust, on asjakohane 20. august.

Riigipühade täpseid õiguslikke nimetusi saab kontrollida Riigi Teatajas, Eesti õigusaktide ametlikus avaldamiskeskkonnas. Järgmine kalendris saabuv neist kahest tähtpäevast on 24. veebruar 2027: siis meenutatakse taas Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal.

Source: Riigi Teataja