Kuidas eesti kirjakeel kujunes ja miks õigekeelsus muutub

Kui mõni tuttav sõna on vanas raamatus kirjutatud teisiti kui tänapäeva sõnastikus, ei tähenda see tingimata viga. Eesti kirjakeel on kujunenud sajandite jooksul ning ka praegu uuritakse ja korraldatakse seda. Eesti Keele Instituut tegeleb eesti keele uurimise, arendamise ja korraldamisega. Keele ajalugu aitab mõista, miks sama sõna kuju või selle kasutamise soovitus võib eri aegadel erineda.

Autor: Duocom.ee toimetus

Esimesed eestikeelsed tekstid sündisid praktilisest vajadusest

Eesti keelt räägiti ammu enne seda, kui sellest sai ulatuslikult kirjutatud keel. Varased säilinud eestikeelsed ülestähendused on katkendlikud. Need annavad aimu sellest, kuidas kirjutajad kõnet kuulsid ja milliste tähtedega nad seda edasi anda püüdsid, kuid ei esinda kogu tollast eesti keelt.

Üks tuntumaid varaseid trükiseid on 1535. aasta Wanradti–Koelli katekismus, millest on säilinud fragmendid. Usulisi tekste oli vaja, et õpetada ja selgitada kristlikku õpetust eestikeelsele kuulajale. Kirjutajad olid sageli harjunud saksa kirjaviisiga ning kasutasid seda ka eesti sõnade märkimiseks. Seetõttu võib varane tekst tänapäeva lugejale võõras paista isegi siis, kui selle sõnad on äratuntavad.

Ühist kirjakeelt ei tekkinud ühe raamatu ilmumisega. Eri piirkondade kõnepruuk, kirjutajate harjumused ja trükiste otstarve mõjutasid seda, millist eesti keelt paberile pandi. Põhja- ja lõunaeesti kirjakeele traditsioonid arenesid mõnda aega kõrvuti.

Piiblitõlked, grammatikad ja sõnaraamatud lõid ühise aluse

1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelne „Wastne Testament” ja 1739. aastal ilmunud põhjaeestikeelne täispiibel olid kirjakeele arengus olulised verstapostid. Ulatuslikku teksti tõlkides tuli korduvalt otsustada, kuidas kirjutada sõnu, väljendada tähendusi ja koostada lauseid. Trükis levinud lahendused said eeskujuks ka järgmistele kirjutajatele.

Grammatikad kirjeldasid keele ehitust ning sõnaraamatud aitasid siduda sõnu nende tähendustega. Need teosed ei olnud siiski tänapäevases mõttes täielikud reeglistikud. Koostaja vaatenurk, kasutatud murdekeel ja tolleaegne kirjutamistava mõjutasid seda, mida raamatusse jõudis.

1. sajandil aitas Eduard Ahrensi grammatika kaasa uue kirjaviisi levikule. Uus kirjaviis märkis eesti häälikuid varasemast järjekindlamalt. See muutus ei jõudnud kõigisse tekstidesse korraga: vana ja uus viis võisid mõnda aega esineda kõrvuti, sest raamatuid kirjutati ja loeti eri harjumuste järgi.

Rahvuslik ärkamisaeg laiendas kirjakeele ülesandeid

Rahvuslikul ärkamisajal kasvas eestikeelse ajakirjanduse, kirjanduse ja hariduse tähtsus. Eesti keeles tuli kirjutada järjest rohkematel teemadel kui kirikuõpetus või igapäevane asjaajamine. See suurendas vajadust sõnavara järele ning tõi esile küsimuse, millised vormid sobivad laiale lugejaskonnale.

Kirjakeele kujunemine ei tähendanud rahvakeele kadumist. Kirjutajad ammutasid sõnu ja väljendusviise kõnekeelest ning murretest, kuid pidid tegema valikuid, et eri paigust pärit lugejad üksteisest aru saaksid. Ühise tava tugevnemine oli seega seotud nii kultuurielu kasvu kui ka praktilise vajadusega suhelda üle piirkondlike piiride.

1. sajandil laienes eesti keele kasutus koolis, teaduses, halduses ja meedias. Iga uus kasutusala nõudis täpsemaid termineid ja püsivamaid kirjutamistavasid. Õigekeelsussõnaraamatud ning muud keelekäsiraamatud aitasid neid tavasid levitada, kuid ka nende soovitused on valminud kindlal ajal ja kindlate kasutusvajaduste jaoks.

Miks võib sama sõna vanas tekstis teisiti välja näha?

Kõige nähtavam muutus on kirjaviisis. Vanas trükises võib tänapäeva v-tähe asemel seista w: näiteks „wõib” vastab praegusele kujule „võib”. Erinevus ei tähenda, et sõna oleks lakanud olemast. Muutunud on tava, kuidas selle häälikuid kirjas märgitakse.

Teistsuguse mulje võivad jätta ka piirkondlikud vormid. Näiteks „pääl” ja „peal” on lugejale lähedase tähendusega, kuid nende kuju peegeldab eri kasutustavasid. Vana kirjavorm, murdeline väljendus ja oma aja norm ei ole üks ja sama nähtus. Seepärast tasub vanu tekste lugedes küsida, millal ja kellele tekst kirjutati, enne kui nimetada sealset kuju veaks.

Ka tänapäeval tuleb eristada sõna olemasolu ja soovitust seda kindlas olukorras kasutada. Argises vestluses, ilukirjanduses ning ametlikus dokumendis võivad sobida eri väljendid. Sõnaraamatu soovitus aitab valida olukorrale vastavat kuju; see ei kirjelda tingimata kõiki viise, kuidas inimesed tegelikult räägivad.

Tänapäevane keelekorraldus arvestab keele kasutust

Keelekorraldus tähendab muu hulgas kirjakeele kasutuse uurimist, selgitamist ja soovituste andmist. Eesti Keele Instituut on üks asutus, kes tegeleb eesti keele uurimise, arendamise ja korraldamisega. Keeleküsimuse korral on mõistlik vaadata ajakohast sõnastikku või keelenõu, sest kunagi õpitud soovitus ei pruugi olla ainus tänapäeval kasutatav lahendus.

Soovitused võivad muutuda, kui muutub keelekasutus või kui senine reegel ei aita kasutajal enam selgelt väljenduda. Muutus võib puudutada sõna kirjapilti, tähendust, käänamist või sobivust teatud teksti. See ei tee vanast raamatust kasutut: vana tekst näitab oma aja keelt, uus käsiraamat aitab teha valiku praeguses olukorras.

Kui kirjutad koolitööd või ametlikku teksti, kontrolli sõna kuju ja tähendust ajakohasest allikast. Kui loed ajaloolist dokumenti, säilita tsitaadis algne kirjaviis ning selgita vajaduse korral selle tähendust. Nii jäävad nähtavaks mõlemad olulised asjaolud: kuidas sõna kirjutati omal ajal ja kuidas seda soovitatakse kasutada praegu. Järgmine kontrollitav samm on võrrelda sind huvitava sõna käsitlust tänapäevases keeleallikas selle kujuga vanas tekstis.

Source: Eesti Keele Instituut