Koidula loomingus põimuvad kodu, keel ja kuuluvus

Lydia Koidula luules seostuvad kodu ja kuuluvus inimese, keele ning ühise kultuurilise ruumiga. Sügise lähenedes võib tema loomingu juurde pöörduda küsimusega, mida tähendab kodu siis, kui seda kannavad ka mälestused ja keel. Koidula tekstid ei paku sellele üht lihtsat ega ainult sentimentaalset vastust. Nende lugemine võib siduda isikliku kogemuse Eesti kirjanduslooga, jättes samas ruumi erinevatele tõlgendustele.

Koidula kirjandus kuulub oma aja kultuurilukku

Lydia Koidula (1843–1886) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik, kelle looming kujunes rahvusliku ärkamisaja kultuurielu osaks. Tema tekste lugedes tasub meeles pidada ajaloolist aega: eesti keeles kirjutamine ja eestikeelse kultuuriruumi kujundamine olid tähenduslikud valikud, mitte pelgalt isiklikud eelistused.

See taust aitab mõista, miks kodu ja keel võivad tema loomingu käsitlemisel kokku puutuda. Kodu pole ainult maja või tuttav paik. See võib tähistada ka sidet lähedaste, ühiste mälestuste ja keelega, milles neid mälestusi edasi antakse. Kirjanduslik kujund võib seega kõnetada korraga üksikisikut ja laiemat kultuurilist kogukonda.

Koidula mõju Eesti kirjandusele ei piirdu ühe motiivi ega ühe tundega. Tema loomingut on põhjust vaadelda nii oma ajastu kirjanduse ja kultuurielu osana kui ka tekstidena, mille lugejad leiavad eri aegadel uusi tähendusi. Ajalooline kontekst ei ütle lugejale ette, mida ta peab tundma, kuid aitab eristada teksti sünniaja tähendusi hilisemast isiklikust vastukajast.

Kodu võib olla paik, mälestus ja keel

Sügisesel õhtul raamatu või vanade perefotode juurde istudes võib kodu tunduda korraga väga konkreetne ja avar. Üks paik seostub lapsepõlvega, mõni sõna vanaema kõneviisiga, teine laul või luuletus aga keelega, mida peres on põlvest põlve kasutatud. Need väikesed seosed annavad suurele küsimusele mõõtme, mida saab oma elu kaudu uurida.

Selline isiklik lugemine ei tähenda, et Koidula looming tuleks taandada pere- või koduigatsusele. Tema tekstide ajalooline ja kultuuriline mõõde jääb alles. Isiklik mälestus võib aidata lugejal lähemale jõuda, kuid ei asenda küsimust sellest, millises ajas ja kirjandustraditsioonis tekst sündis. Mõlemad vaatenurgad võivad lugemisel kõrvuti püsida.

Kuuluvus võib olla mitmekihiline. Inimene võib tunda sidet oma sünnipaiga, praeguse kodu, perekonna keele või laiemalt eesti kultuuriga. Need sidemed ei pea alati kattuma ega olema ühesugused kõigi pereliikmete jaoks. Ühel inimesel võib kodutunne olla seotud konkreetse paigaga, teisel kõneviisi või perekonnas edasi räägitud looga.

Mida keel kuuluvuse juures hoiab?

Keel kannab enamat kui igapäevast sõnumit. Selles püsivad väljendid, hääldusviisid, lood ja nimetused, mille kaudu inimene õpib ümbritsevat maailma mõtestama. Seetõttu võib emakeel olla kodutunde oluline osa ka siis, kui inimene elab oma sünnikohast kaugel. Keele kaudu võivad mälestused edasi kanduda ka siis, kui nendega seotud paik on muutunud või jäänud kaugele.

Koidula loomingu lugemisel annab keele küsimus võimaluse vaadata ka selle poole, kuidas kirjandus kujundab ühiseid tähendusi. Üks lugeja võib märgata eeskätt ajaloolist ajastut, teine keele kõla või perekondlikku mälestust. Erinevad tõlgendused ei pea üksteist välistama, ent neid tasub hoida lahus sellest, mida tekst ise ütleb ja mida lugeja sellesse oma kogemusega lisab.

See eristus on eriti kasulik siis, kui loetud teksti kohta kirjutada või seda teistega jagada. Isiklikku seost saab kirjeldada oma mälestusena, ajaloolise väite puhul aga tasub toetuda kontrollitavale allikale. Nii jääb Koidula loomingule ruumi mõjuda ilma, et talle omistataks sõnu või mõtteid, mida tekstist kontrollida ei saa.

Kuidas lugeda Koidulat koos enda mälestustega?

Koidula loomingu juurde pöördudes tasub valida tekst, mille pealkiri ja sõnastus on usaldusväärsest väljaandest kontrollitavad. See aitab hoida lahus autori enda sõnad ja hilisemad tõlgendused. Kui täpne tekstiallikas pole käepärast, on ausam rääkida teemadest üldiselt kui omistada luuletajale kontrollimata lauset. Nii saab arutleda kodu, keele ja kuuluvuse üle ka ilma kontrollimata tsitaati kasutamata.

Lugemist võib alustada rahulikult: pane tähele, milliseid paiku, inimesi või ühiseid väärtusi tekst esile toob. Seejärel mõtle, kas mõni neist seostub sinu enda kogemusega. Küsimused võivad olla lihtsad: milline sõna meenutab kodust kõneviisi, milline paik seostub kuuluvusega ja kas need seosed on aja jooksul muutunud? Nii jääb ruumi nii ajaloolisele kontekstile kui ka isiklikule vastukajale, ilma et üks neist teise üle võtaks.

Sügisene kodune aeg võib pakkuda hetke, et aeglustada ja kuulata, millised lood peres alles on. Milline koht või keel aitab sul kuuluvust tunda?

Source: Editorial research