8. september: kirjaoskus tähendab ka digiallikate hindamist

8. september on rahvusvaheline kirjaoskuse päev. UNESCO eestvedamisel tähistatav päev tuletab meelde, et kirjaoskus ei piirdu enam teksti lugemise ja kirjutamisega. Digikeskkonnas tähendab see ka oskust leida teavet, kontrollida selle päritolu ning märgata eksitavat või manipuleerivat sisu.

Autor: Duocom.ee toimetus

Rahvusvaheline kirjaoskuse päev sai alguse 1960. aastatel

Rahvusvahelise kirjaoskuse päeva kujunemine on seotud 1960. aastate aruteludega hariduse, vaesuse ja ühiskondliku osalemise üle. UNESCO kuulutas tähtpäeva välja 1966. aastal ning seda tähistati esimest korda 1967. aastal. Sellest ajast on 8. september olnud päev, mil pööratakse tähelepanu kirjaoskuse tähendusele nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks.

Algne rõhuasetus oli selge: väga paljudel inimestel puudus võimalus omandada elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Ilma nende oskusteta oli keeruline jätkata õpinguid, mõista ametlikke dokumente, saada teavet tervise kohta või osaleda täielikult töö- ja ühiskonnaelus.

UNESCO käsitleb kirjaoskust jätkuvalt ühe põhilise inimväärikust, õppimist ja ühiskonnas osalemist toetava oskusena. UNESCO Institute for Lifelong Learning seob selle elukestva õppega: kirjaoskus ei ole üks kord koolis läbitud etapp, vaid võime, mida kasutatakse ja arendatakse kogu elu.

Tähtpäeva püsimine läbi aastakümnete näitab, et teema ei ole kadunud. Muutunud on aga keskkond, milles inimesed loevad, kirjutavad ja otsuseid teevad.

Lugemisest on saanud ka info päritolu mõistmine

Paberil teksti puhul oli lugejal enamasti võimalik näha, millise raamatu, ajalehe või asutuse väljaandega on tegemist. Digikeskkonnas jõuab üksik väide inimeseni sageli ilma algse kontekstita: otsingutulemuse katkendis, sotsiaalmeediapostituses, sõnumirühma kuvatõmmisel või automaatselt koostatud kokkuvõttes.

Seetõttu kuuluvad tänapäevase kirjaoskuse juurde mitu omavahel seotud oskust:

• teksti sisu ja eesmärgi mõistmine;
• autori, väljaandja ja algallika tuvastamine;
• fakti, arvamuse, reklaami ja satiiri eristamine;
• kuupäeva ning konteksti kontrollimine;
• väite võrdlemine teiste usaldusväärsete allikatega;
• pildi, video või graafiku võimaliku eksitavuse märkamine.

Digikirjaoskus ei tähenda, et iga lugeja peaks olema tehnoloogiaekspert. Tähtsam on osata enne jagamist või otsustamist peatuda ja küsida, kust väide pärineb ning kas selle toetuseks leidub kontrollitavaid tõendeid.

Usutav välimus ei tõenda sisu õigsust

Eksitav materjal ei pruugi olla silmanähtavalt vigane. Sellel võib olla korrektne kujundus, ametlikuna tunduv sõnastus või tuttava organisatsiooni nime meenutav veebiaadress. Mõnikord kasutatakse tõeseid andmeid, kuid jäetakse välja nende mõistmiseks vajalik ajavahemik, võrdlus või taust.

Samuti võib vana foto ilmuda uuesti täiesti teise sündmuse juures. Õige tsitaat võib muutuda eksitavaks, kui puudub teave selle kohta, millal ja millises olukorras see öeldi. Kirjaoskuse oluline osa on seega konteksti taastamine, mitte üksnes sõnade kokku lugemine.

Lihtne allikakontroll aitab enne klõpsamist või jagamist

Igapäevane kontroll ei pea olema pikk uurimine. Sageli piisab mõnest konkreetsest sammust, et hinnata, kas teave väärib usaldust.

1. Vaata, kes on teksti avaldanud ja kas autor on nimetatud.
2. Otsi algset dokumenti, uuringut, otsust või teadet, millele väide toetub.
3. Kontrolli avaldamise kuupäeva ning seda, kas pealkiri vastab sisule.
4. Võrdle väidet vähemalt ühe sõltumatu ja usaldusväärse allikaga.
5. Uuri, kas parandused, piirangud või oluline kontekst on jäetud nähtamatuks.

Eriti tähelepanelik tasub olla siis, kui sisu tekitab tugeva soovi kohe reageerida. Kiireloomulisus, pahameel või hirm võivad olla põhjendatud, kuid neid kasutatakse ka selleks, et inimene jätaks allika kontrollimata.

Piltide puhul võib abi olla pöördotsingust. Arvandmete juures tuleks otsida algset tabelit või uuringut ning vaadata, mida täpselt mõõdeti. Avaliku asutuse nimel esitatud juhise puhul on mõistlik avada asutuse ametlik veebileht iseseisvalt, mitte tundmatu sõnumi lingi kaudu.

Eesti igapäevaelus ühendab kirjaoskus raamatukogu ja e-riigi

Eestis avaldub kirjaoskuse laienenud tähendus väga praktilistes olukordades. E-teenuse kasutaja peab mõistma juhiseid, tuvastama õige veebikeskkonna, hindama talle saadetud teadet ning teadma, millal ei tohi sisestada PIN-koode või muid tundlikke andmeid.

See puudutab eri vanuses inimesi. Digikeskkonnad, autentimisviisid ja petuskeemid muutuvad ning seepärast ei saa digioskust käsitleda üksnes noorte loomuliku eelisena. Ka kogenud kasutaja võib sattuda hästi jäljendatud veebilehele või võtta tõena kontekstist eemaldatud väite.

Täiskasvanuhariduse ülesanne ei ole seetõttu ainult õpetada mõnd programmi või seadet kasutama. Sama tähtis on toetada teksti mõistmist, infootsingut, turvalist asjaajamist ja allikate võrdlemist. Need oskused aitavad inimesel õppida, töötada ning kasutada avalikke ja erasektori teenuseid iseseisvamalt.

Raamatukogu on ka infooskuste õppekoht

Eesti raamatukogude roll ulatub raamatute laenutamisest kaugemale. Raamatukogus saab kasutada digivahendeid, otsida andmebaasidest teavet ning küsida abi selle kohta, kuidas allikat leida või hinnata. Raamatukoguhoidja ei otsusta lugeja eest, mida uskuda, kuid saab näidata, kuidas jõuda väite algallikani ja võrrelda erinevaid käsitlusi.

See muudab raamatukogu oluliseks kohaks ka inimesele, kes vajab tuge e-teenuste või digitaalse info kasutamisel. Abi võib olla tehniline, kuid selle keskmes on sageli seesama vana kirjaoskuse küsimus: kas inimene saab tekstist aru ja suudab selle põhjal teadliku otsuse teha?

Kirjaoskus muutub koos infokeskkonnaga

Rahvusvaheline kirjaoskuse päev ühendab ajaloolise eesmärgi tänapäevase vajadusega. Lugemine ja kirjutamine jäävad aluseks, kuid nende kõrval on järjest olulisem mõista, miks tekst loodi, kes seda levitab ning millised tõendid väidet toetavad.

Kõige lihtsam enesehindamise küsimus 8. septembril ei ole ainult „Kas ma oskan seda lugeda?”. Sama oluline on küsida: „Kas ma tean, kust see pärineb, millal see avaldati ja mille põhjal saan seda usaldada?” Just nende küsimuste kaudu muutub kirjaoskus igapäevaseks võimeks digitaalses ühiskonnas toime tulla.

Source: UNESCO