Müncheni kokkulepe: neli riiki otsustasid Sudeedimaa saatuse

Münchenis leppisid 30. septembril 1938 Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia kokku, et Tšehhoslovakkia peab loovutama Sudeedimaa Saksamaale. Tšehhoslovakkia esindajad otsustamisel ei osalenud. Kokkulepe on väikeriigi julgeoleku ajaloo jaoks kõnekas: riigi territooriumi üle langetati otsus ilma tema nõusolekuta. Eesti ei olnud Müncheni läbirääkimiste osaline, kuid tema 1938. aasta olukord aitab mõista, miks Euroopa väikeriigid suurriikide suhteid tähelepanelikult jälgisid.

Autor: Duocom.ee toimetus.

Kes Münchenis kokkuleppe sõlmisid?

Läbirääkimistel osalesid Saksamaa juht Adolf Hitler, Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier ja Itaalia peaminister Benito Mussolini. Nad kohtusid ajal, mil Saksamaa nõudis Tšehhoslovakkialt saksakeelse elanikkonnaga piirialasid. Müncheni kokkulepe andis sellele nõudmisele nelja riigi heakskiidu.

Kõige olulisem puuduv osaline oli Tšehhoslovakkia ise. Riik, kelle piiri muudeti, ei saanud nelja juhi kokkulepet läbi rääkida võrdse osapoolena. See asjaolu eristab Müncheni kokkulepet tavalisest kahe naaberriigi vahel sõlmitud piirileppest ning selgitab, miks sellest sai hiljem suurriikide järeleandmispoliitika tuntud näide. Küsimus ei olnud ainult selles, milline piir kaardile jäi. Otsustamise viis määras ka selle, kui palju sai puudutatud riik oma julgeolekuhuve kaitsta.

Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid lootsid territoriaalse järeleandmisega vältida Euroopa sõda. Nende eesmärk ei muuda aga Tšehhoslovakkia jaoks otsuse sisu: riik pidi loobuma osast oma territooriumist olukorras, kus Saksamaa avaldas talle tugevat survet. Encyclopaedia Britannica ülevaade kirjeldab nii kokkuleppe osalisi kui ka Sudeedimaa loovutamist.

Mida tähendas Sudeedimaa loovutamine?

Sudeedimaa tähistas Tšehhoslovakkia piirialasid, kus elas arvukalt sakslasi. Tegemist ei olnud üheainsa linna või väikese eraldiseisva maa-alaga. Piirkonna üleandmine muutis riigi piire ning nõrgestas Tšehhoslovakkia võimalust end kaitsta, sest piirialadel paiknesid ka kaitserajatised ja olulised ühendusteed. Seega puudutas loovutamine korraga nii riigi territooriumi kui ka selle kaitsmiseks vajalikku ruumi.

Kokkuleppe järgi tuli Saksamaal alustada määratud alade hõivamist 1. oktoobril 1938. Elanike jaoks tähendas piirimuutus kiiret võimuvahetust. Inimestel tuli kohaneda uue halduskorra ja ebakindla tulevikuga; osa lahkus oma kodudest. Riigile tähendas see ühtaegu territooriumi, elanikkonna ja kaitsepositsioonide kaotust. Need olid kokkuleppe vahetud tagajärjed, sõltumata sellest, millist rahu säilitamise lootust teised osalised sellele omistasid.

Müncheni otsust ei saa hinnata üksnes selle järgi, et vahetu sõjaline vastasseis jäi 1938. aasta sügisel ära. 1939. aasta märtsis okupeeris Saksamaa ka ülejäänud Tšehhi alad. See järgnev sündmus näitas, et Sudeedimaa loovutamine ei taganud Tšehhoslovakkia püsimist senisel kujul. Sündmuste järjekorras tuleb siiski hoida lahus kaks otsustavat hetke: Münchenis lepiti kokku Sudeedimaa loovutamises; ülejäänud Tšehhi alade hõivamine toimus hiljem.

Miks on Eesti 1938. aasta olukord asjakohane võrdlus?

Eesti oli 1938. aastal iseseisev riik Läänemere idakaldal. Tema julgeolekut mõjutasid nii naaberriikide jõud kui ka küsimus, kui palju sai väike riik loota rahvusvahelistele kokkulepetele. Eesti ei pidanud Münchenis Sudeedimaa üle läbirääkimisi ega olnud kokkuleppe osaline. Võrdlus puudutab väikeriigi võimalusi kaitsta oma huve Euroopa suurriikide otsuste keskel, mitte Eesti rolli selles konkreetses otsuses.

Encyclopaedia Britannica Eesti ajaloo ülevaade käsitleb Eesti sõdadevahelist iseseisvust ja sellele järgnenud suurriikide survet. Selle taustal aitab Müncheni kokkulepe küsida, millised olid väikeriigi valikud siis, kui Euroopa julgeolekukord kiiresti muutus. Geograafia, liitlassuhted ja otsene oht olid riigiti erinevad. Seetõttu ei saa Tšehhoslovakkia 1938. aasta kogemust pidada Eesti toonase olukorra täpseks korduseks ega järeldada Müncheni otsusest üksi, kuidas Eesti hilisemad sündmused kulgesid.

Eesti vaatenurgast on oluline otsustusõiguse küsimus. Väikeriik saab pidada oma julgeolekuplaane ja otsida diplomaatilist tuge, kuid ta ei saa üksi määrata suuremate riikide käitumist. Münchenis ilmnes see piir selgelt: Tšehhoslovakkia territooriumi puudutav kokkulepe sündis tema osaluseta. See on ajalooline tähelepanek 1938. aasta Euroopa kohta, mitte valmis vastus tänapäeva julgeolekuotsustele.

Mida näitasid kokkuleppele järgnenud kuud?

Müncheni kokkuleppe vahetu tulemus oli Sudeedimaa minek Saksamaa kontrolli alla. Selle pikem mõju selgus järgnevatel kuudel, kui surve Tšehhoslovakkiale jätkus ja riik senisel kujul lagunes. 30. septembri 1938 otsust tuleb seetõttu vaadata koos 1939. aasta märtsi sündmustega: need näitavad, mida kokkulepe võimaldas ja mida see ei suutnud ära hoida.

Eesti ajaloo mõistmisel tuleb eraldi vaadata Eesti enda dokumente ja sündmusi, eriti 1939. aasta diplomaatilisi otsuseid. Müncheni kokkulepe annab selleks võrdlusküsimuse: kas riik, kelle julgeoleku üle otsustatakse, saab ise otsuse kujundamises osaleda?

Source: Encyclopaedia Britannica