Hannah Arendt: vastutus algab sellest, mida me teeme

Arutelus jagatakse sõnumit, mille tõesust pole keegi kontrollinud. Selle edasi saatmine on väike, kuid tegelik otsus: see mõjutab vestlust ja võib jätta teistele mulje, et info on usaldusväärne. Hannah Arendti poliitiline mõtlemine aitab küsida, kuidas vastutus seostub meie valikute ja ühise maailmaga, kuid tema ideid ei saa taandada lihtsaks reegliks iga veebivestluse jaoks.

Arendti mõtlemises kuuluvad otsustamine ja vastutus kokku

Hannah Arendt (1906–1975) oli poliitiline mõtleja, kelle töö keskendus muu hulgas poliitikale, avalikule elule ja sellele, kuidas inimesed tegutsevad koos teistega. Ta uuris, mida tähendab mõelda ja otsustada olukordades, kus valmis reeglid ei pruugi anda lihtsat vastust. Tema pärand on mitmekesine ning eri teostes käsitleb ta erinevaid küsimusi; ühtainsat „vastutuse õpetust” sellest kokku võtta ei saa.

Arendti käsitluses on oluline, et inimesed ei tegutse vaakumis. Avalikus ruumis tehtud valikud puudutavad teisi ning aitavad kujundada ühist maailma: seda, mida peetakse usutavaks, mille üle vaieldakse ja milliseid otsuseid saab teha. See ei tähenda, et iga inimene vastutab kõigi tagajärgede eest või et kõik olukorrad oleksid moraalselt võrdsed. See suunab tähelepanu konkreetsele küsimusele: mida inimene ise otsustas teha ja millises olukorras ta seda tegi?

See vaatenurk aitab eristada ka vastutuse ulatust. Sõnumi algataja ja selle levitaja rollid pole samad, kuid edasisaatja valik mõjutab, kuidas teised infot vastu võtavad. Küsimus pole üksnes selles, kas jagaja kavatses kedagi eksitada. Arvestada tuleb ka sellega, mida ta väite kohta teadis ja kuidas ta seda teistele esitas.

Tsitaati ei tasu omistada ilma kontrollitava allikata

Arendtiga seostatakse internetis sageli lühikesi, ladusalt kõlavaid mõtteteri. Siin kasutatud materjalis pole aga viidet konkreetsele teosele, originaaltekstile ega kontrollitavale eestikeelsele tõlkele. Seetõttu pole põhjust esitada tema nimel ühtki kontrollimata lauset jutumärkides või nimetada seda tsitaadiks.

Selle asemel võib tema mõtteviisi ettevaatlikult parafraseerida: avalik otsus ja selle tagajärjed väärivad läbimõtlemist, sest meie teod puudutavad ka teisi. See on üldistav tõlgendus, mitte Arendti sõnasõnaline väide. Konkreetse tsitaadi avaldamiseks tuleks kontrollida, millisest teosest see pärineb, võrrelda seda originaaliga ning tuvastada kasutatud tõlke allikas. Kui neid andmeid pole, on lugejale selgem esitada mõte parafraasina ja öelda, et tegemist on tõlgendusega.

Kontrollimata sõnumi jagamine on samuti otsus

Kujutame ette töökoosolekut, kus keegi ütleb, et ettevõttes kaotatakse järgmisel kuul mitu ametikohta. Ta lisab, et kuulis seda „kindlast allikast”, kuid teadet ega muud kinnitust tal pole. Teised osalejad võivad sõnumit edasi levitada ja hakata selle põhjal plaane tegema.

Inimene, kes sõnumi edasi saadab, ei vastuta automaatselt selle eest, kust kuulujutt alguse sai. Küll aga saab ta hinnata omaenda valikut: kas ta esitab väite kindla faktina, märgib selle kinnitamata teabeks või jätab selle kontrollimiseni jagamata? Need valikud muudavad seda, kuidas teised sõnumit mõistavad. Kui kinnitamata väide esitatakse kindlas kõneviisis, võib selle algne ebakindlus teiste jaoks kaduma minna.

Sama olukord võib tekkida kogukonna arutelus või veebivestluses. Kui väide puudutab konkreetset inimest, asutust või tundlikku teemat, võivad tagajärjed olla suuremad kui pelk arusaamatus. Enne jagamist tasub kontrollida, kas olemas on algne teade, kas väidet saab kinnitada sõltumatu allika abil ning kas sõnumi edasi saatmine aitab vestlust või suurendab segadust. Kui kontrollimiseks pole piisavalt teavet, saab vähemalt vältida oletuse esitamist kindla faktina.

Arvamus, eeldus ja faktiväide vajavad eri käsitlust

Arvamus väljendab inimese hinnangut. Eeldus on midagi, mida ta peab tõenäoliseks, kuid pole kontrollinud. Faktiväide esitab kontrollitavat infot, mille õigsust saab uurida. Need võivad vestluses seguneda, ent nende eristamine aitab vältida olukorda, kus oletus hakkab levima tõestatud teadmisena.

See eristus ei lahenda iseenesest iga keerulist olukorda. See aitab aga märgata, mida sõnum tegelikult sisaldab ja millise kindlusega seda esitatakse. „Mulle tundub, et ametikohti võidakse vähendada” annab edasi hinnangu või oletuse; sama väide kindlas kõneviisis võib mõjuda juba kinnitatud infona. Sõnastus mõjutab seega teiste võimalust hinnata, mida nad teavad ja mida veel tuleks kontrollida.

Vastutust ei saa taandada ainult sellele, kas inimene „mõtles hästi”. Hea kavatsus võib olla oluline, kuid see ei muuda kontrollimata väidet faktiks. Arendti pärandi lihtsustamine loosungiks kaotaks ka küsimuse olukorra ja valiku üle: mida inimene teadis, mida ta sai teada ning mida ta lõpuks teistele ütles või edasi saatis?

Kolm küsimust enne info edasi jagamist

Peatu hetkeks ja küsi endalt:

• Mida ma tean? Kas olen väidet ise kontrollinud või näinud algallikat?
• Mida ma eeldan? Kas järeldan kuuldust rohkem, kui sõnum tegelikult ütleb?
• Millise teo eest vastutan? Kas sõnumi jagamine aitab teistel olukorda mõista või võimendab kinnitamata infot?

Kui väidet pole võimalik kohe kontrollida, saab selle edasi saatmise asemel öelda, et info on kinnitamata, või küsida algallikat. Nii jääb teistele nähtavaks vahe kontrollitud teabe ja kuuldu vahel. Need sammud ei lahenda kõiki eetilisi küsimusi, mida Arendt uuris, kuid aitavad argises vestluses tähele panna, et küsimine ja jagamine on valikud, millel võib olla mõju teistele.

Source: Editorial research