Aristotelese imestus: parem küsimus enne kiiret vastust

Duocom.ee toimetuse selgitus vaatleb Aristotelesele sageli omistatud mõtet „Tarkus algab imestusest” kui õppimise praktilist lähtekohta. Selle väärtus ei seisne valmis vastuses, vaid harjumuses peatuda, märgata ja küsida, mida me tegelikult veel ei mõista.

Ütluse täpset sõnastust ei saa ettevaatliku allikakäsitluseta Aristotelese otseseks tsitaadiks pidada. Küll aga seostub mõte selgelt tema filosoofiaga: Aristoteles kirjutas teoses „Metafüüsika”, et inimesed hakkavad filosofeerima imestusest. See seos aitab näha imestust mitte lapsiku üllatuse, vaid teadmiste alguspunktina.

• Imestus juhib tähelepanu sellele, mida me veel ei tea.
• Hea küsimus teeb õppimise sihipärasemaks.
• Kriitiline mõtlemine algab sageli mõistete täpsustamisest.
• Sama oskus aitab nii koolis, tööl kui ka kodustes vestlustes.

Mida Aristotelese mõte tegelikult avab

Antiikfilosoofias ei tähendanud imestus üksnes vaimustust millegi ilusa või ebatavalise üle. See oli kogemus, kus tuttav asi muutub äkki küsimuseks. Miks midagi toimub? Millest see sõltub? Kas ma mõistan seda nähtust õigesti?

Aristoteles elas 4. sajandil eKr ning tema uurimishuvi ulatus loogikast ja eetikast loodusteaduste ning poliitikani. Tema lähenemises ei olnud küsimine teadmatusest häbenemise märk. Vastupidi: teadmise piiride märkamine võimaldas hakata uurima põhjuseid.

See eristab filosoofilist imestust pelgast uudishimust. Uudishimu võib lõppeda esimese põneva fakti juures. Imestus liigub edasi ning küsib, kuidas fakt on tekkinud, kas see peab paika ja mida sellest järeldada saab.

Tsitaadi sõnastus vajab ettevaatust

Internetis levib Aristotelese nime all mitmeid lühivorme, sealhulgas „Tarkus algab imestusest”. Need annavad tema mõtte hästi edasi, kuid ei pruugi olla tema teoste tõlge sõna-sõnalt. Õppimises on see ise hea harjutus: tuntud lauset tasub kasutada inspiratsioonina, kuid selle päritolu ja täpset kuju kontrollida enne, kui sellele ehitada suuremaid väiteid.

Selline ettevaatlikkus ei vähenda mõtte mõju. Pigem õpetab see sama, mida ütlus ise soovitab: ära lepi esimese mugava vastusega.

Õppimises muudab küsimus teadmise kasutatavaks

Õppija võib saada palju infot, kuid info ei muutu iseenesest arusaamiseks. Selleks on vaja küsimusi, mis seovad uue teadmise varasema kogemuse, eesmärgi ja võimalike rakendustega.

Näiteks võõrkeelt õppides võib küsida mitte ainult „Mida see sõna tähendab?”, vaid ka „Millises olukorras seda väljendit kasutatakse?” Matemaatikas võib õige vastuse kõrval küsida „Miks see meetod siin toimib?” Ajaloo puhul võib lisanduda „Kelle vaatenurgast see sündmus on kirja pandud?”

Need küsimused ei tee õppimist tingimata aeglasemaks. Sageli hoiavad need ära hilisema segaduse, sest õppija märkab kohe, milline osa teemast on selge ja milline vajab veel kontrollimist.

Hea küsimus on piisavalt kitsas

Liiga lai küsimus, näiteks „Kuidas tehisintellekt töötab?”, võib tekitada rohkem segadust kui selgust. Kasulikum on jagada see osadeks: „Milliseid andmeid see tööriist kasutab?”, „Millal võib vastus eksida?” ja „Kuidas kontrollida olulist väidet?”

Hea küsimus ei pea olema keeruline. See peab näitama, mida on vaja järgmisena välja selgitada. Just selles mõttes on Aristotelesele omistatud mõte eriti ajakohane: vastuste rohkus muudab küsimuse kvaliteedi olulisemaks, mitte vähem oluliseks.

Tööalane ümberõpe algab oskuste kaardistamisest

Karjäärimuutus või uue tööriista õppimine võib tunduda surve all kiiresti lahendatava ülesandena. Siis kiputakse küsima: „Milline kursus annab kõige kiiremini tulemuse?” See võib olla vajalik küsimus, kuid üksi jääb sellest väheks.

Enne koolituse või ameti valimist tasub uurida, milliseid probleeme inimene soovib tulevikus lahendada. Kas eesmärk on õppida uut tarkvara, saada ametlik pädevus, kasvatada sissetulekut või leida töö, kus senine kogemus oleks kasutatav?

Praktilised küsimused ümberõppe kavandamisel võivad olla järgmised:

• Millised oskused mul juba on ja millised neist kanduvad uude valdkonda üle?
• Millist tööülesannet tahan kuue kuu pärast iseseisvalt teha?
• Milline osa õpitavast nõuab juhendamist, milline regulaarset harjutamist?
• Kuidas saan oma edenemist näidata tööproovi, portfoolio või projekti abil?

Need ei taga kindlat tulemust, kuid aitavad muuta ebamäärase soovi tegevuskavaks. Imestus tööelus võib tähendada julgust küsida, miks senine tööviis ei toimi või millist probleemi uus oskus tegelikult lahendab.

Lastega vesteldes ei pea vastus tulema kohe

Lapsed esitavad sageli küsimusi, millele täiskasvanul pole valmis vastust. „Miks taevas värvi muudab?”, „Kust ma tean, et midagi on õiglane?” või „Miks inimesed arvavad eri asju?” Sellistel hetkedel ei ole teadmatus läbikukkumine.

Kasulik vastus võib alata koos uurimisest: „Mida sina ise arvad?”, „Mida me juba teame?” või „Kust võiksime seda kontrollida?” Nii saab laps kogeda, et küsimus ei ole takistus enne õiget vastust, vaid osa mõtlemisest.

See ei tähenda, et iga teema tuleks jätta lahtiseks. Ohutust, tervist või kokkuleppeid puudutavates olukordades vajab laps selget ja eakohast juhist. Kuid ka siis saab selgitada põhjuseid ning anda ruumi järgmisele küsimusele.

Praktiline küsimus enne järgmise vastuse otsimist

Järgmine kord, kui mõni teema tundub keeruline või vastus liiga kiire, tasub endalt küsida: „Mida ma selle kohta tegelikult teada tahan?”

See küsimus aitab eristada fakti arvamusest, eesmärki kõrvalisest infost ja probleemi selle esimesest sümptomist. Aristotelese filosoofiaga seostatud imestus ei nõua erilist hetke ega klassikalise teksti lugemist. See algab hetkest, mil inimene tunnistab, et nähtus väärib veel üht täpsemat küsimust.

Edasi võib kontrollida, kas küsimusele leiduv vastus tugineb usaldusväärsele allikale, selgele näitele või oma kogemuses proovitud tulemusele. Nii muutub imestus harjumuseks, mis toetab õppimist kogu elu jooksul.

Source: Editorial research