2. august ajaloos: maailma pöörded ja Eesti 1940. aasta

1. augusti kõige uuem siin käsitletav üleilmne murrang pärineb 1998. aastast, mil Kongo Demokraatlikus Vabariigis algas Teine Kongo sõda. Sama kuupäev seostub Iraagi sissetungiga Kuveiti, Potsdami konverentsi lõpu, Adolf Hitleri võimu koondamise ja Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamisega. Eesti ajaloos tuleb aga jälgida ka järgmist kindlat verstaposti: 6. augustit 1940.

Autor: Duocom.ee toimetus. Avaldatud 2. augustil 2026.

2. augusti tähtsamad sündmused lühidalt

• 216 eKr – traditsioonilise dateeringu järgi toimus Cannae lahing.
• 1776 – enamik USA iseseisvusdeklaratsiooni delegaate kirjutas dokumendile alla.
• 1934 – Paul von Hindenburgi surma järel koondas Adolf Hitler Saksamaa riigipea ja valitsusjuhi võimu.
• 1939 – Albert Einstein allkirjastas Leo Szilardi algatusel kirja USA presidendile Franklin D. Rooseveltile.
• 1945 – lõppes Potsdami konverents, kus liitlasriigid kujundasid sõjajärgse Euroopa korraldust.
• 1990 – Iraak tungis Kuveiti.
• 1998 – Kongo Demokraatlikus Vabariigis algas Teine Kongo sõda.

Need sündmused ei moodusta üht katkematut põhjuslikku ahelat. Koos näitavad need siiski, kuidas üks kalendrikuupäev võib ühendada sõjalisi pöördepunkte, riigikorra muutusi, teaduse eetilisi valikuid ja poliitilisi dokumente.

1998 ja 1990: sõjad, mille mõju ületas riigipiire

2. augustil 1998 alanud Teine Kongo sõda kasvas kiiresti piirkondlikuks konfliktiks. Selles osalesid mitme Aafrika riigi relvajõud ja arvukad relvarühmitused. Lahingutele lisandusid sundränne, nälg, haigused ning pikaajaline ebastabiilsus Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas.

Kaheksa aastat varem, 2. augustil 1990, tungisid Iraagi väed Kuveiti. Invasioon tõi kaasa rahvusvahelised sanktsioonid ja Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsiooni sekkumise. Järgnenud Lahesõda näitas, millist rolli hakkas külma sõja lõpul mängima laiapõhjaline rahvusvaheline sõjaline koostöö.

Eesti jaoks langes Kuveidi kriis aega, mil siin taastati iseseisvat välispoliitikat ja jälgiti tähelepanelikult rahvusvahelise õiguse toimimist. Väikeriigile oli eriti oluline põhimõte, et ühe riigi sõjaline ülevõtmine teise poolt ei muuda agressiooni õiguspäraseks.

Potsdami konverents lõpetas ühe sõjaetapi, kuid mitte Eesti okupatsiooni

2. augustil 1945 lõppes Saksamaal Potsdami konverents. Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu ja Suurbritannia juhid arutasid Saksamaa demilitariseerimist, okupatsioonitsoone, reparatsioone, piire ning sõjajärgset poliitilist korda.

Konverents toimus pärast Saksamaa kapituleerumist, kuid enne Jaapani alistumist. Seetõttu oli Euroopa sõda lõppenud, maailmasõda tervikuna aga veel käimas. Potsdamist kujunes ühtlasi üks külma sõja eellugusid, sest lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu huvid lahknesid üha nähtavamalt.

Eestile ei toonud Saksamaa lüüasaamine iseseisvuse taastamist. Nõukogude okupatsioon jätkus ning suurriikide sõjajärgne koostöö ei lahendanud Balti riikide staatust. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus säilis ning paljud lääneriigid ei tunnustanud anneksiooni õiguspärasust.

1934. aasta võimupööre ja 1939. aasta teadlaste hoiatus

Saksamaa president Paul von Hindenburg suri 2. augustil 1934. Juba varem ette valmistatud seaduse alusel ühendati presidendi ja riigikantsleri ametivõim ning Adolf Hitler võttis enda kätte riigipea ülesanded. See oli oluline etapp natsionaalsotsialistliku diktatuuri kindlustamisel.

Sündmus ei olnud ühe päeva jooksul toimunud isoleeritud riigipööre. Demokraatlikke institutsioone, opositsiooni ja kodanikuvabadusi oli Saksamaal süstemaatiliselt nõrgestatud alates 1933. aastast. Hindenburgi surm kõrvaldas viimase ametliku takistuse Hitleri isikuvõimu täielikule koondamisele.

Täpselt viis aastat hiljem, 2. augustil 1939, allkirjastas Albert Einstein Leo Szilardi koostatud kirja Franklin D. Rooseveltile. Teadlased hoiatasid, et uraani tuumalõhustumine võib võimaldada erakordselt võimsa relva valmistamist ning et Saksamaa võib selles valdkonnas tegutseda.

Kiri ei käivitanud üksinda aatomipommi loomist ja jõudis presidendini alles hiljem. Selle ajalooline tähendus seisneb teaduse, riikliku julgeoleku ja moraalse vastutuse ristumises. Tuumarelvade arendamine muutis hiljem ka okupeeritud Eesti strateegilist keskkonda, sest Eesti territoorium liideti Nõukogude sõjalise süsteemiga.

USA iseseisvusdeklaratsiooni kuupäev vajab täpsustust

Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni seostatakse tavaliselt 4. juuliga 1776, mil tekst ametlikult vastu võeti. 2. augustil 1776 kirjutas enamik delegaate alla pärgamendile vormistatud pidulikule eksemplarile. Kõik allkirjad ei lisandunud tingimata samal päeval.

Seega tähistavad 4. juuli ja 2. august erinevaid etappe: esimene otsuse vastuvõtmist, teine selle ametlikku kinnitamist delegaatide allkirjadega. See eristus aitab vältida levinud eksiarvamust, nagu oleks kogu iseseisvusdeklaratsiooni protsess toimunud ühe päeva jooksul.

Deklaratsiooni väide inimeste võrdsusest ei laienenud 18. sajandi Ameerikas tegelikult kõigile. Orjus püsis ning naistel ja põlisrahvastel puudus võrdne poliitiline seisund. Dokumendi põhimõtete ja tollase ühiskonna vaheline vastuolu mõjutas hilisemaid kodanikuõiguste liikumisi.

Cannae lahingust sai sõjalise ümberhaaramise sümbol

Traditsioonilise Rooma kronoloogia järgi toimus 2. augustil 216 eKr Cannae lahing. Kartaago väejuht Hannibal purustas arvuliselt suurema Rooma armee, kasutades vastase mõlemalt küljelt haaramist. Lahingust sai üks enim uuritud taktikalisi võite sõjaajaloos.

Vanaaja sündmuste täpseid kuupäevi tuleb käsitleda ettevaatlikult. Rooma kalendri teisendamine tänapäevaseks kalendriks pole alati üheselt lahendatav ning seepärast võib 2. august olla tavapärane, mitte vaieldamatu dateering.

Rooma ei kaotanud siiski Teist Puunia sõda. Riik kogus uued väed, vältis Hannibalile soodsaid suuri välilahinguid ning sundis lõpuks Kartaago kaitsesse. Cannae õpetab seetõttu ka seda, et üks erakordne võit ei otsusta tingimata pika sõja lõpptulemust.

Eesti 1940. aasta sündmusi ei tohi paigutada valele päevale

Eesti 1940. aasta okupeerimise ja annekteerimise ajajoonel asub 2. august kahe olulise etapi vahel, kuid seda ei saa nimetada Eesti NSV Liitu liitmise kuupäevaks. Nõukogude Liit okupeeris Eesti 17. juunil 1940 ning 21. juunil seati ametisse Moskva survel moodustatud valitsus.

Kontrollitud valimiste järel kokku kutsutud Riigivolikogu kuulutas 21. juulil välja Eesti NSV ja otsustas 22. juulil taotleda selle vastuvõtmist Nõukogude Liitu. Need sammud tehti okupatsiooni tingimustes ega väljendanud Eesti rahva vaba tahet.

NSV Liidu Ülemnõukogu vormistas Eesti NSV vastuvõtmise Nõukogude Liitu 6. augustil 1940. Eesti käsitluses oli tegemist ebaseadusliku anneksiooniga, mitte vabatahtliku ühinemisega. Kuupäevade täpne eristamine aitab mõista, kuidas okupatsioon, näilised riigisisesed otsused ja annekteerimise ametlik vormistamine üksteisele järgnesid.

Muuseumiesemed lisavad kuupäevadele inimeste kogemuse

Ajalooline kalender annab sündmuse kuupäeva, kuid ei näita alati, kuidas inimesed seda kogesid. Fotod, kirjad, ajalehed, plakatid, päevikud ja tarbeesemed võivad avada nii poliitiliste otsuste mõju kui ka argielu järjepidevuse.

Muuseumide Veebivärav ehk MuIS koondab Eesti muuseumikogude kirjeldusi ning aitab otsida kuupäevade, isikute, kohtade ja märksõnadega seotud esemeid. Ühe kuupäeva uurimisel tasub vaadata lisaks sündmuse nimetusele ka selle varasemaid põhjusi ja hilisemaid tagajärgi.

1. augusti järel on Eesti ajaloo järgmine selgelt kontrollitav verstapost 6. august 1940: päev, mil NSV Liidu Ülemnõukogu vormistas okupeeritud Eesti annekteerimise.

Source: Muuseumide Veebivärav