Paide kodud küsivad toiduohutusest: kuidas toidujahti vähendada

Toiduohutust nimetatakse sageli põhjuseks, miks ülejäävat toitu ei anta edasi. Paide Arvamusfestivalil kõneletud küsimus oli aga teine: kas see on tõeline blokeeriv takistus või pigem ebaselge kasutamise praktika, mis laseb ohutu toidu ikkagi prügikasti sattuda.

Käesolev ülevaade põhineb Eesti Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) uudisel.

Miks toiduraiskamine jääb Eestis sageli kodude otsustuskohaks

Kõik nõustuvad, et toit kaob kogu tarneahelast. Samas on lõpptulemus sageli majapidamistes – külmkapi sees või pakendamata toidu osas, mille puhul otsustus langeb pere liikmetele. Eesti paikneb toiduraiskamise osas Euroopa võrdlusel ligikaudu keskel, mis tähendab, et riigi ja ettevõtete kõrval on koduste valikute mõju väga konkreetne.

Selle seetõttu oluline on, et arutelu ei jääks ainult süsteemsete numbriteni. Kaalutakse, kuidas vähendada ülejääke juba enne, kui toit jõuab koju, kuid samal ajal tunnistatakse, et kodanike roll on vahetu: mida teed ülejäägiga, kuidas loetad märgised ja millal otsustad toiduaabe suunas suunata.

„kõlblik kuni“ ja „parim enne“: praktiline vahe, mis aitab otsuseid teha

Üheks keskseks praktiliseks punktiks on kahe tiitli erinevus:

• „kõlblik kuni“ seondub toote ohutusega ning määrab aja, mil tootja kinnitab, et toode on ohutu ja vastab nõuetele.
• „parim enne“ puudutab pigem kvaliteeti, maitse ja värskuse kriteeriume; kuupäeva möödudes ei pruugi see tingimata tähendada automaatset ohutusprobleemi.

Panustades sellele vaatelistele erinevustele, muutub ülejäägi käitlemine mõistlikumaks. Kui pakend on terve, säilitustingimused on olnud sobivad ning toote reaalne seisukord loogiline, võib vale märgiseinterpretatsioon olla sama probleem kui liigne jäik hoiatus. Arutelus rõhutati, et just see oskus – õigel ajal hinnata seisundit ja mitte automaatselt visata – on raiskamise vältimisel võtmetähtsusega.

Toiduohutus toiduabi kontekstis: blokeering või võimepuudus?

Sõnum ei osutunud sellele, et toiduabi oleks sisuliselt välistatud. Pigem rõhutati, et küsimus liigub automaatsest keelust „ja on ohutu“ juurde. Paneelis kõlas ka arutelu, et toidukasutuse suunamisel puuduvad vahel lisaks infole ka praktilised oskused: kuidas käidelda, hinnata ja otsustada toidu ohutus ning säilivus.

Lisaks kõlas ka küsimus, kas piisab teadmistest või tuleb neid toetada süsteemsemate oskustega, mida võiks kujundada varem juba koolis. See kätkeb ka lisaväärtust: lisaks tehnilistele reeglitele on vaja igapäevase praktika mustrit.

Mis muutub

Tekstis osalenud paneel pani selle kirja „Toiduraiskamine või toiduohutus – kas peame valima?“, kus rääkisid:

• Triinu Allika (Põllumajandus- ja Toiduameti toiduohutuse valdkonnajuht)
• Jaana Taar (Tallinna Ülikooli Teadusköögi juht, Eesti kodunduse valdkonna edendaja)
• Katrin Jõgi (Prisma kestlikkuse- ja kvaliteedijuht)
• Kristel Kibin (Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna jäätmekorralduse valdkonnajuht)
• Janne Laik-Lõhmus (Maag Foodi tootearendus- ja turundusdirektor)
• juhatavana ajakirjanik Mirjam Mõttus.

Paneel toimus 8. augustil kell 12.30 Paide Vallimäel arutelualal „Võim ja vastutus“. Juhul kui soovitakse osalemise või korraldusliku lisateabe kinnitust (registreerimine, täpsem juurdepääs), seda üksikasja allika tekstis ei olnud antud.

Source: Estonian Agriculture and Food Board News